Kõik sai alguse ühel ilusal suvepäeval. Istusin kodutrepil, käes tass kuuma kohvi, päike paistis, linnud laulsid, liblikad lendasid, lilled õitsesid. Minu kõrval istusid minu stressipallid, koerad Emma ja Muska. Vaatasin oma imelist aeda ja hubast vana palkmaja, kuid ei tundnud mingit rõõmu. Minu sees oli suur tühjus ja mitte ühtegi tunnet. See tühjus oli nii valus, et pigistas hinge ja oleks tahtnud karjuda. See oli hetk, kus mõistsin, et nii ei taha ma oma eluga edasi minna.

Minu elu ei ole olnud kerge, kuid ma ei ole kunagi olnud allaandja. Olen alati olnud tubli ja tugev tüdruk ning kõik, mida olen ette võtnud, olen ka saavutanud. Kuid kui oled harjunud saavutama ja saavutama, ei oska sa enam peatuda, kohal olla ega oma saavutust nautida. Sa lihtsalt rühid edasi. Vähemalt minuga juhtus nii.

aastal tabas mind suur kriis. Kaksteist aastat kasvatatud ettevõte jõudis pärast peaaegu aastast võitlust pankrotti. Tundsin isegi kergendust, et sellel murel, ärevusel ja ebamugaval eluetapil on nüüd punkt. Kuid see, mis juhtus kuu aega hiljem, selleks ma valmis ei olnud.

Mu tervis ei tahtnud minuga enam koostööd teha. Mind tabasid pearinglused, uimasus ja silmade udusus. Olemine oli nii halb, et mõtlesin, et minuga on päriselt midagi väga valesti. Mäletan siiani, kuidas istusin öösel köögi põrandal ja palvetasin, et ma ära ei sureks. Pärast põhjalikke uuringuid tõdes arst, et minu füüsilise tervisega on kõik korras, kuid minu paanika- ja ärevushood vajavad tuge. Sealt sai alguse minu pikk tervenemise tee.

Minu tervenemine on õpetanud mind ennast kuulama, oma tunnetega kontakti saama ning oma keha ja meelt kuulama. Õppisin lubama endal olla hetkes ja õnnelik. See võib tunduda moevoolu või müüdina, kuid minu jaoks oli see ellujäämine selle kõige otsesemas võtmes.

Minu esimene suur väljakutse oli mõista, mida ma oma elult päriselt tahan. Kas ma tahan olla see tugev tüdruk, kellel on väärtus ainult siis, kui ta on parim ja pingutab nii, et kukub kokku? Ei, seda ma ei soovinud. Aga mida ma siis tahan? See oli uskumatult raske küsimus.

Plaaniinimesena hakkasin looma enesearengu plaani. Mitte sellist, mida äris õpetatakse, vaid sellist, mida mu süda ihkas. Seda plaani lõin oma peas, südames ja paberil peaaegu kuus kuud. Alguses tahtsin kõike ja siis tegelikult mitte midagi. Õppisin ennast sügavalt tundma, et mõista, mis on see, mis mu südame päriselt helisema paneb.

Sellel teel sain aru, et mul ei ole tunnetega kontakti. Ma ei osanud öelda, mis mulle päriselt rõõmu pakub või mis tunne on üldse rõõmus olla. Küsimus, miks ma oma tundeid ei tunne ja miks need on mulle justkui keelatud või ära peidetud, viis mind lapsepõlve ja sealsete kogemuste ning traumadeni.

Olen terve elu teadnud, et mind saadab seksuaalse väärkohtlemise kogemus ja selle järelmõjud. Tõeline üllatus oli aga mõistmine, et minu kõige enam halvav ja mõjutav trauma on hoopis hülgamistrauma. See on käinud ja käib siiani minuga igal sammul. Täna oleme küll palju soojemates suhetes ja ma mõistan, et ta tahab mind kaitsta, kuid tema külaskäik võib endiselt olla ootamatu ja panna aja seisma.

Ta on siiski minu osa ja ma olen õppinud temaga elama, teda ja iseennast tundma ning temaga sõbraks saama. Ka täna kohtan oma vana sõpra „hülgamistraumat“, kuid nüüd ma tean, miks ta tuleb ja mida ta mulle öelda tahab. Kujutlen tema külaskäiku kui hea sõbra tulekut, kellega istun korraks maha, võtan aja ja joon maitsvat teed.

Minu taastumise teekond on olnud pikk, peaaegu seitse aastat. Täna tunnen, et olen kohal. Oskan olla hetkes, tunnen oma tundeid ja oskan rõõmustada. Usaldan elu ja usun kulgemisse. Oskan rohkem armastada, esmalt iseennast ja siis oma kalleid lähedasi. Tean, et õnnelik olemine on minu põhiõigus ja minu vajadused on olulised.

Kogemusnõustajana usun, et läbi sarnase kogemuse mõistame üksteist paremini. Me ei vaja alati diagnoose, vaid kedagi, kes mõistab, kus me oleme ja mida tunneme. Võib-olla mitte päris üks ühele, kuid midagi sarnast, oma väljakutset ja raskust. Usun, et taastumislugudes peitub jõud. See usk, et kui tema sai hakkama, siis saan mina ka.

Ma ei ole siin diagnoosimas, vaid esmalt kuulamas ja sinu kõrval olemas. Kui vajad, saan olla toeks ka oma kogemusega. Kui tunned, et ei tea enam, kes sa oled, mida oma elult tahad või mida tunned, siis minu uks on sulle valla. Sa ei pea seda teed üksi käima.